Valus on. Neetult valus. Ma kukkusin läbi. Vedasin neid alt. Vedasin oma kaptenit alt. Missioon... põrunud. Mu kondid on puruks, igal pool on tuli. Ma ei saa enam jalule. Kõik, mis veel jäänud, on ette kanda raport. Niipea kui pommitamine oli alanud, langes laev kaosesse. Olid tulekahjud, ringi jooksvad sõdurid, arusaamatu raadiokära. Me ei pidanud kaua ootama, et tekiks võimalus liigse tähelepanuta enda ruumist välja hiilida. Just hetkel, kui valmistusime minekuks, sai sektor aga otsetabamuse. Kandelaeva laser lõikas läbi laevakere ja järgmise asjana olin pikali maas, kulm rullis ja kõrvus vaid pinin. Ajasin ennast jalule ja sättisin kapten Jevaliiri juurde kaitsesse. Kõik peale Rosacea tulid peagi teadvusele. Hapnik ja gravitatsioon olid säilinud.
Ukerdasime puruks lastud ruumist välja, kui põrkasime kokku ühe laeval teeniva sõduriga. Ainsast pilgust oli selge, et ta oli tule alt tulnud. Meid nähes tardus ta paigale. "Kas teie olete need bandiidid?" küsis ta paha aimavalt. "Meie oleme selle laeva omanikud," täpsustas Romet talle silma vaadates. Mõned hetked valitses õhus vaikne pinge. "Te võite selle nüüd tagasi võtta," vastas sõdur lõpuks. Tema nimi oli Jakobs. Laev oli rünnaku all tundmatu väe poolt. Mingid seni teadmata tulnukad. Oli ilmne, et EML Britev ei ela lahingut üle. Juba praegu peksid rakked rütmist mööda ja evakueerimiskell undas juba pikemat aega. Jakobs teadis, et süstikuparras ei ole kaugel, aga laev põleb ja laguneb ning ainuke võimalus sinna jõuda on väljast, laeva seina mööda. Ei kulunud kaua, et leida suur auk laeva keres, kuhu kahur oli augu lõiganud. Gravitatsioon ja atmosfäär püsisid veel laevakere ümber, aga polnud teada kui kauaks. Lekkiv hapnik oli sõjamöllus süttinud ja enamik välisseina lõõmas tules. Tungisime leekide vahele jäänud kuivi koridore pidi laeva põhja poole. Gravitatsioonisaapad tegid seina meie jaoks tavapinnaseks. Tulekeeriste vahelt läbi tungides jõudsime varsti silmitsi esimese... olendiga. See oli hõljuv must kogum jätkeid, millele oli raske kindlat kehakuju omistada. Saime varsti teada, et neid olendeid oli erinevat tüüpi. See konkreetne isend suutis... mõistusesse tungida. Vanaisa Lehismets oli esimene, kes tema ohvriks langes. Kõigest mõned hetked peale olendiga silmitsi sattumist pöördus ta meiega vastamisi ja tõstis relva. Järgmisel hetkel Lehismets vabanes, kuid ohvriks langes järgmine. Ma ei tabanud muutust piisavalt kiiresti ja tulistasin laengu Lehismetsa suunas. Vanamees küll proovis minust eemale pikali visata, aga laeng tabas teda tuharasse ja rebis liha lõhki. Kuigi suutsime võõrolendi neutraliseerida, olime kannatanud esimese kaotuse. Lehismets ei olnud veel surnud, küll aga võimetu liikuma. Pidime teda kandma. Liikusime edasi süstikuparda suunas, aga aeglaselt. Taamaal kärisesid kahurid ja kihutasid surmatantsus süstikud. Märkasin, et kogu jaama ja laevastiku peale oli saabunud üks võõras ründelaev. Näis, et temast piisas. Enamus laevastikust oli puruks või purunemas. Rico Rica põles. Sellist vaenlast polnud ma eales kohanud. Viimaks jõudsime avauseni laevaseinas, kust aimasime lootust süstikupardale pääsemiseks. Lehismets oli end selleks ajaks jalule saanud, kuigi lonkas tugevalt ja põrnitses mind igal võimalusel tigeda pilguga. Ma ei süüdistanud teda. Käik meie ees oli kitsas. Sisenesime julgestusformatsioonis. Mina ja kapten Jevaliir võtsime esiliini. Me ei jõudnud sügavale. Vaenulikud ilmusid käigusügavusest ja avasid raske tule. Käik oli tulvil suitsu ja lahtiseid leeke, ma ei saanud korralikku pilti nende välimusest. Võin öelda, et nad olid umbes inimese suurused, aga tugevamad ja kohamakamad. Näis, et nad ei kanna relvi, vaid et nende sõjariistad on osa nene endi kehadest. Nad ei olnud päris sünteetisiled, aga mitte ka päris orgaanilised.
Vabandan, et ei oska täpsemat luureinfot selle uue vaenlase kohta raporteerida. Aga oskan hoiatada, et nad on neetult visad ja kannavad hirmutavat tulejõudu. Asusime kiiresti evakueeruma. Katsime kapteniga tagumise liini taganemist. Selle käigus jäime raske tule alla. Me ei saanud püsti. Meil polnud kattepositsiooni. Me ei saanud midagi teha. Kurat küll, me olime nende tule all lõksus! Proovisime meeleheitlikult plaani leida, kui tundsin esimest laengut endasse tungimas. Pärast seda lähevad mu mälestused uduseks. Ma raevusin ja litsusin päästikut. Mingil hetkel sai Kapten Jevaliir valanguga täistabamuse. Uued tabamused halvasid ka minu meeled. Veel proovis keegi kaaslastest vaenupoolt granaadiga tagasi sundida, aga see neid ei heidutanud. Ma proovisin olla visa. Proovisin olla vapper. Aga ma ei saanud sinna parata, et valu nagu raske raudne loor minu meeltele vajutas. Veri täitis mu suu. "Vajuta päästikut", käskisin endale, kui kuulsin valanguid enda relvast lõppemas. "Vajuta päästikut..."
Ma vajutasin päästikut. Ehmatasin selle peale üles. Kõik oli vaikne. Pole aimugi, kaua pilditu olin. Vaenlane oli läinud. Omad samuti. Kapten!! Kus on kapten?!! Roomasin hambad ristis Jhonda keha poole. Oh ei! Ta oli verega kaetud. Keha laenguhaavu täis. Turvis kildudeks. Asusin tema südant pumpama. "Kapten! Proua kapten! Kuulake mind!!" Aga te ei kuulanud. Minu pumpamine tõi kuuldavale vaid õõnsaid mütsatusi kesk pragisevaid leeke ja kauguses paugutavaid sõjalaevu. Vaatasin tema kõrbenud nägu ja hoolimata kõigest näis see kaunis. Suursugune. Tema ei olnud kunagi missiooni põrunud. Tema oli seda täitnud oma elu hinnaga. Minu missioon oli kaitsta kapten Jevaliiri. Aga mina olin elus ja tema oli surnud. Mind ei huvitanud enam ümber möllav tulekahju ega sõjamöll. Laevakere krigises ja ragises. Oli ilmne, et pole vaja paljut, et ta lõplikult põrmu variseks. Koos hapniku, gravitatsioonivälja ja kõigiga, kes veel pardal. Aga see ei huvitanud mind enam. Pimestavast valust hoolimata ajasin end jalgadele ja hakkasin oma kaptenit lohistama. Sain ta käigust välja. Libistasin käed läbi tema verest klompis juuste ja suudlesin tema põlenud laupa. Minus tuikas valu, mis summutas haavade pitsituse. Ma ei ole kunagi olnud lugeja inimene, aga kui Jevaliiri keha tulle asetasin ja leegid ta endasse neelasid, kajas minu peas luuletus koolipäevilt.
Oo kapten! mu kapten! On möödas hirmus sõit,
kõik tormid alistas me laev, Maa paistab, käes on võit;
täis rahvast kaid, ja kuula vaid – neid kelli, hüüdeid, hõiskeid!
Me visa laev, see vapper paat, ta kindlalt koju tõi meid.
Kuid ah süda! süda! süda!
Tekk on seda hääletum seal, kus kapten veres maas –
langend, jäik ja tumm.
Oo kapten! mu kapten! sa tõuse – puhub sarv,
sa tõuse – sulle lehvib lipp ja kihab rahvaparv,
su auks see laul, need lilled seal, su auks need ehteis majad,
su auks see voog, see kiikuv mass, need rõõmsad näod ja kajad!
Ah kapten, armas!
Las toetan sind, see on vaid lumm,
et lamad nüüd siin tekil maas,
langend, jäik ja tumm. Mu kapten kuid ei vasta, on kahvatu ta suu, ei märkagi mu kätt, ta tuim on, tahtetu; laev pidas vastu lõpuni, on möödas raske sõit, on otsas vaev, ja uhke laev, jääb ankrusse, käes võit: oo hõiska rand! ja kõla kell! kuid lein on seda hääletum tekil, kus mu kapten maas, langend, jäik ja tumm.
Oleks seegi tõsi, et me edukalt koju jõudnuks ja Jevaliir väärilised matused saaks. Aga seisame surmaga silmitsi siin, nii kaugel kodust, et seda paika isegi ei teata, eemal omadest, unustatud, eksinud ja kaotatud. Kuulsin samme ja tõstsin tigedalt relva. Tulge. Davai! Tulge!!! Aga see oli Lehismets, kes leekide vahelt välja liipas. Ta selgitas, et tulnukate eest põgenedes oli grupp laiali jooksnud, aga Rometil ja Jakobsil oli õnnestunud nad ühe automatiseeritud kahuri tule alla meelitada, mis vaid napilt, aga siiski kindlalt vaenulikud hauda saatis. Kerge vaevaga lokeerisime Rometi mitte väga kaugelt, kes oli leidnud ühe uue liitlase - Uloši, kuid kaotanud teisest käest leekidele meiega äsja tutvunud Jakobsi. Uloš oli tugeva keha ja elunäinud pilguga ühesilmne slaardist areenivõitleja. "Iga käsi, kombits ja silm on meile kasuks", kinnitas Weiss, kui tema uut kaaslast pilguga seirasin. Ühtse vaenlase ees ühinenuna juhatas ta meid läbi leekide edasi laeva põhja poole. Mitu korda ragises laeva kere uuesti ja nägin kauguses reaktorilüüsi laevakerest murdumas. Iga hetk võis reaktor oma töö lõpetada ja me kõik avakosmosesse paiskuda. Aga parras oli lähedal. Veel viimane sööst läbi leekide ja see pidi paistma. Meil polnud muud valikut kui otse läbi minna. Me kõik saime põletada, aga kirevase päralt, me jõudsime läbi. Ja seal see paistis. Kaugel - jah, aga siiski silmapiiril. Kulus mitu hetke, enne kui märkasin probleemi. Veel vaenulikke. Kaks samasugust elajat nagu need, kes olid maha võtnud kapteni. Ma ei raevunud. Ma ei kaotanud närvi. Tegutsesin lihtsalt reflektiivselt ja automaatselt, nii nagu sõjakoolis õpetetud, nii nagu aastakümned lahingutandril on sisse kasvatanud. Vigadeks ei olnud praegu ruumi. Uloš tormas pea ees tulnukatele peale. Ta jäi otse mu tuleliinile ja pidin positsiooni vahetama. Sööstsin kaarega paremale, et vaenlast tiivata. Märkain silmast vana poksimeister Lehismetsa. Riided naha külge põlenud, jalg verekaotusest surnud, veri mööda kulmu alla nirisemas, kuid silmis lõõmamas viha kõige viimasel ajal juhtunu üle liipas ta sihikindlalt Ulošile järgi. Romet sööstis otse süstikuparda poole. Jõudsin positsioonile ja avasin tule, aga keha vedas juba alt. Silme eest oli udune, käed tuimad ja relv käes värisemas ei suutnud ma ühtegi head tabamust saada, enne kui elajad vana Lehismetsa lõplikult pikali virutasid. Uloš suutis veel vastupanu osutada, aga kui teine oma tähelepanu minule pööras ja raskevalangud teele vajutas, siis minu keha lihtsalt ei allunud enam mu tahtele kiireid liigutusi teha ja enne kui jõudsin varjuda, puurisid laengud minu lihasse. Siia ma jäin. Iga sõrmeliigutus, iga sõna teeb mulle rohkem valu kui olen eales tundnud. Aga see raport pidi salvestatud saama. Uloš tambitit puruks ja elajad järgnesid viimasena veel jalule jäänud Rometile. Romet oli visa. Ja kiire. Ta jõudis pardale enne elajaid. Laevakere ragin on nüüd nii vali, et mu kõrvadel on valus. Ei saa olla rohkem kui üks või kaks minutit enne kui see kõik järele annab. Enne kui meist kõigist saab põrm. Vähemalt Weiss pääses. Ma loodan, et ta kannab...
...aga mis see nüüd on. Oota üks hetk! Süstik läheneb! See on... see on Weiss. Miks ta ei põgene?! Ta ju näeb, et laev on kohe minemas. Mida ta...? Ta tuleb meile järgi. Jumala eest, ta tuleb meid päästma. Iial poleks ma sellist julgust... Ta lendas üle. Ei leia maandumiskohta. Seal! Lage plats. Ta toob süstiku maha, ronib õue, vaatab ringi. Kiirusta Weiss! Kiirusta!! Konte väänav ragin müriseb läbi emalaeva. Weiss jookseb läbi suitsu, jõuab Lehismetsa ja Ulošini. Kontrollib neid. Uloši ta üles ei korja. Ta peab surnud olema. Weiss võtab Lehismetsa turjale ja lohistab ta süstikusse. Nad lähevad. Mina jään siia. Ma ei kaeba. See on mulle paras. Ma põrusin oma missiooni. Vedasin neid alt. Muidugi jätava nad mu siia. Ma pole neile keegi... Aga ei. Weiss tuleb uuesti välja! Vaatab suitsu sees ringi. Otsi! Tõstan oma verest ligase käe. Palun märka mind! Palun näe, kus ma olen. Ja ta märkab. Ja hakkab minu poole jooksma.
See ei ole võimalik. Weiss tuleb mulle järgi. Minule! Pärast kõike seda. Kas tõesti on võimalik, et ma tulen siit eluga välja? Kas tõesti saab sellest lugu, mida veteranina meenutada? On see võimalik, et see polegi minu lõpp? Elu! Ma saan võimaluse! Ma tahan uut võimalust!! Weiss võtab mind õlale. Proovin kähiseda tänu, aga jõudu ei ole. Miski väändub ja murdub reaktori suunas. Plahvatused kärgatavad kõikjal me ümber. Aga Weiss on tugevalt jalul ja kannab mind edasi süstiku poole. Napilt läheb! Neetult napilt! Aga kohe oleme kohal! Jah! Me saame hakkama! Me vist tõesti jõua.............................