Seadsime tulirelvad laskevalmis ja liikusime siselahingu formatsiooni. Sektor oli suur ja me ei teadnud, kus täpselt kaptenit otsida. Sektor oli isoleeritud ja teadsime, et ta ei saa põgeneda ja samuti ei saa laeva meeskond talle appi tulla. Aeg tiksus. Pidime kapteni leidma enne kui isolatsioon murtakse. Esimene uks, milleni jõudsime, kandis sisenemiskeelu märki. Me ei kavatsenud ühtegi nurgatagust kahe silma vahele jätta, nii et avasime ukse. Nägime veidrat laborit loomapuuride ja operatsioonilauga. Ruumis oli ka peast põrunud professor, kes meie sisenemise peale kõik loomad puuridest välja lasi. Need olid veidrad elajad, kelle sarnaseid pole ma kusagil mujal kohanud. Oli ilmne, et nad olid taltsaks tehtud jõu ja valuga. Enamus elukatest sööstsid meie poole kohe kui puuridest vabanesid, kuid üks tormas kallale professorile endale. Esimene tulelaine ühtegi elukat maha ei niitnud. Mina ja vana Lehismets hakkasime nendega kähmlema ja kuigi Lehismets tõmmati märuli käigus pikali, ei teinud see turvises vanamehele tõsist häda ja saime loomadest võitu. Ka professor suutis endale kallale tormanud looma alistada, kuid meile ta enam vastu ei saanud. Väänasime sõgeda vanamehe pikali ja kuulasime ta üle. Tema jutt ei olnud adekvaatne. Ta pajatas midagi lohedest, lossidest ja hamstritest. Kamba peale saime siiski temalt nii palju välja pigistatud, et selgeks sai kapteni magamistoa asukoht ja pääs jõusaali, kus ta palju vaba aega veetvat. Panime loomateadlase ühte tema enda puuridest ja asusime liikuma kapteni magamistoa poole. Tee peal möödusime sektori isolatsiooniuksest, mille tagant oli juba kosta häkkerite ja keevitajate aktiivset rassimist isolatsiooni murdmiseks. Aeg töötas selgelt meie kahjuks. Tormasime relvad käes kapteni magamistuppa sisse. Enne oli see olnud Britta ruum. Britta oli noor tüdruk meie kodujaamast - Tarest - kelle otsimine oli meie meeskonna kakskümmend aastat tagasi kokku toonud. Ta oli vana Lehismetsa tütar ja nõid Weissi esimene ja ainuke armastus. Ta oli koos orbiidile jäänud meeskonnaga kui Kapitol kandelaevad vallutas. EML Britev oli Britta isiklik laev. Nüüd oli tema toa endale võtnud kapten Zargaret. Kapten Zargareti ruumis siiski ei olnud. Selle asemel pikutas tema voodis keegi imekaunis poolalasti kaunitar. Silmapilkselt oli ilmne, et tegemist on silmapilti moonutava orhideega, kes näib atraktiivne kõigile sõltumata soost ja liigist. Enne kui ta voodist üles ehmatada jõudis, fikseerisime ta kõhuli asendisse ja nõudsime kapteni asukohta. Ta kriiskas ehamtunult, et ei tea midagi ja on kapteni vang, kes ihkab tema käest pääseda. Lehismets jäi orhideed - tema nimi oli Rosacea - voodi kõrvale kinni hoidma. Meie otsisime läbi tema tuba. Seal sattusime me ahastavale tõendusele. See tõdemus tuli videosalvestise näol kapteni isiklikus arvutis. Pildis oli kogu meie meeskond, mingisugusesse hangaari kokku aetuna. Neid hoiti seal sõõris, ümbritsetuna relvastatud Kapitoli sõduritest, keda juhtis tehiskehaga oss Sailon. Sõdurid olid agressiivselt meelestatud ja meie meeskond ei võtnud seda hästi. Nägime hetke, kus Britta ühele sõdurile liiga lähedale astus, mispeale see tal jõuga juustest kinni haaras. Britta karjus mingi sõimu ja surus sõdurile oma keskmise sõrme otse näkku, mispeale see talle niisama lihtsalt lasu pähe tulistas. Sedamaid sööstis sõdurile kallale tulihingeline seersant Kass, mille peale käivitus totaalne mäsu. Imekombel suutis tülitsevad osapoole lahutada meie diplomaatia spetsialist Harry, kes midagi Sailonile hõikas ja kellega silmast silma vaatas. Aga siis andis Sailon käsu ja Harry rind rebenes valangute all. Kõikjalt tõmmati peale tuli ja kogu meie meeskond, alates kokkadest kuni sõpradeni, kes olid meiega olnud alates algusest - Marko Udu ja Ragnar Tonka - nad kõik tapeti maha. Ainult Kirru Kärestik oli videopildilt puudu. Viimase asjana roomas maas veel seersant Kass, kes läbi lastud põlvede kiuste proovis ühte vaenlast jalast sikutada. Sedamaid sai ta hoobi kõva kirsa ninaga otse hammastesse nii et kilde lendas. Kõik see oli liiast ja vankumatu Kass murdus. Ta hakkas nutma ja oma elu eest paluma. Sailon, keda Kass oleks põlglikult punnsilmaks nimetanud, võttis Kassil juustest ja vaatas talle otse silma, nii et see oleks viimane vaatepilt, mida Kass üldse näeb, ja surus seejärel oma mõõga läbi meie seersandi kolju.
Video võttis kapten Jevaliiri jalust nõrgaks. Lehismetsa pilk oli klaasistunud. Weiss tormas vihaselt Rosaceale kallale ja nõudis kinnitust videos nähtud ossi nimele. Orhidee kinnitas, et see oli tõepoolest Sailon. Hoolimata jõhkrast hoobist ei olnud meil minutitki leinamisele kulutada. Sama saatus võis ees oodata meid, kui me tööga lõpule ei jõua. Tuulasime ruumi läbi. Kapten Jevaliir leidis kapteni asjade seast vägeva Feigeri turvise, mis suudab tuumarežiimile lülitudes muutuda mõneks hetkeks peaaegu täiesti purunematuks. Weiss oli neiu suhtes jätkuvalt kahtleval seisukohal ja polnud sugugi kindel, et tema suhe kapteniga oli see, mida Rosacea väitis. Selgeltnägija lootis oma aimdusele kinnitust saada kapteni kirstust ja hetk enne kui ta selle avas, paistis Rosacea näolt naeratust. KÕMM! Kirstu peidetud pomm plahvatas. Weiss paiskus üle ruumi kirjutuslaua pihta ja põrutas sellelt maha kõik monitorid. Plahvastus niitis jalust ka mind ja pisut kaugemal tuvist vahetanud Jevaliiri. Tänu turvisele jäi Weiss elama. Üksnes tema energiakilbi aku - karviin - põles löögi tõttu läbi. Isegi Jevaliir, kellel turvist polnud, pääses imekombel vaid kergelt põlenud nahaga. Vana Lehismets koos Rosaceaga olid kõige kaugemal ja neid plahvatus ei puudutanud. Küll aga sai Lehismetsale hetkega selgeks, kelle poolel Rosacea tegelikult oli. Jõhkra jõuga surus ta neiu kõhuli ja väänas ta käed valusalt selja taha. "Lase lahti, ma ei teadnud!" hõikas Rosacea, aga iga piiksatuse peale väänas Lehismets teda jõhkramalt, kuni valetav orhidee suu kinni pani ja vaikselt pisaratesse jäi. Jäime positsioonile, et näha, kas plahvatus sektorist sõdureid kohale meelitab, kuid midagi ei juhtunud. Meil oli aega veel kümmekond minutit, mitte rohkem. Võtsime Rosacea vangi ja suundusime jõusaali poole. "Oodake!" tegis Rosacea uuesti koridori peal häält, kui haare tema ümbert lõdvemaks lasti, "Ma võin öelda, kus kapten tegelikult on, kui te lubate, et talle viga ei tee." Lehismets vaatas teda põlglikult. Weiss pöördus aga neiu poole ja lausus: "Me tahame Sailonit. Kui Sinu kapten meile vastupanu ei osuta, siis jääb ta terveks." Mõned hetked vaatasid nad tõtt. "Olgu peale," alistus orhidee seejärel, "Sinna poole." Ta viis meid läbi koridoride, kuni jõudsime eriti turvalise ukse taha. Rosacea toksis ukse avamiseks sisse parooli, kuid eksis sellega mõned korrad, enne kui uks avanes. Siis oli meie ees tühi ruum, mille keskel seisis nelja jala peal seade, mille sarnast keegi meist kunagi näinud ei ole. Hetkeks tekkis juba kahtlus, et kas see ongi äkki Zargaret? Oss? Aga Rosacea täpsustas: "Ma saan siit kaudu avada ukse kapteni salaruumi". Astusime kõik ruumi sisse ja sulgesime enda järel ukse. Rosacea astus koos Jevaliiriga seadmele lähemale, kui järsku tõukas Jevaliir orhidee sellest eemale. Jevaliir oli sõjatehnika ekspert ja meie õnneks oli ta aru saanud, millega tegemist on, isegi kui see konkreetne seade oli Impeeriumi, mitte Tare tehnoloogia. "Plasmaat! Vähemalt neljandast järgust. Sellel on piisavalt lööki, et kogu emalaev tükkideks rebida!" hõikas ta meile. Vaevalt, et salakaval orhidee meid koos enda ja oma kapteniga õhkida kavatses, aga pommi aktiveerimine oleks sundinud meid veelgi enam aega selle kahjutusk tegemisele kulutama. Taas kord väänati Rosacea jõuliselt pikali, nii et ta valuvõttest kriiskas. Polnud vahet. Siia taha ruumi tuleku ja ukse taga jobutamisega olime kaotanud veel kalleid minuteid. Kus iganes kapten oli, oli ta seal oma ihukaitsjatega. Meil polnud enam aega selliseks lahinguks. Armutu kell oli lõpuni tiksunud. Meie plaan oli põrunud. "Me jääme siia," ütles missiooni eest vastutuse võtnud Lehismets, "Kindlustage positsioon".
Tegime nagu öeldud. Kõigest mõne kiire minuti järel oli kuulda sadu saapaid ja laskevalmis relvade klõbinat koridorist lähenemas. Meie ruum piirati sisse, aga tänu pommile ja pantvangile hoiti samas vahemaad. Lõpuks ilmus välja ka kapten Zargaret ise.
"Teie hädide mässukatse on läbi kukkunud," teavitas ta meid. Hippophae ja Zulok olid korraldanud kõva madina, aga kõik oli sõltunud sellest, et hetkeks mil isolatsioon murtakse, pole sõjameestel enam võimalik praeguselt kaptenilt käske saada. Kapten Zargaret oli aga täie elu ja tervise juures. Mäss oli maha surutud. Hippophae ja Zuloki saatus teadmata. Me olime patiseisus. Meil oli pomm, millega laev hävitada, aga kapten oli valmis pigem laeva ja meeskonna ohvriks tooma kui seda meile üle andma. Juhul kui nad meid ründaksid või näljutaksid, olime jällegi meie valmis pommi õhkama enne kui niisama hukkuma. Hetkeks tuli lauale alistumise plaan. "Mida Sina arvad?" küsis Jevaliir minu käest. "Ma olen algusest peale teadnud, et varem või hiljem suren ma lahingus. Mina alla ei anna," vastasin talle. Ka Weiss ei kartnud surma. Britta oli juba teisel pool. "Kui me võitleme, sureme kindlasti. Kui me alistume, siis on meie saatused veel avatud," proovis Jhonda teisi veenda, "Minu pere ootab mind. Miks visata oma elu minema, kui on veel lootust?" Ma poleks arvanud, et näen vaprat kaptenit kunagi alistumist võitlemisele soosimas. Aga aeg oli teda muutnud. Ta ei olnud seesama kapten, kelle all alustasin teenistust 20 aastat tagasi. Jhondast oli vahepeal saanud abikaasa, ema ja vanaema. See oli miski, mis meid eristas. Tema ei kuulunud enam esirindele. Mina kuulusin. Minul polnud kedagi. Ainult kapten. Minu kapten. "Alistumine ei tule kõne alla", lõpetas vana Lehismets diskussiooni, "Me ei hakka ennast niisama õhku laskma ja püsse paugutades surma jooksma, aga me ei alistu ka neile, kes..." Ta ei lõpetanud seda lauset, aga teadsime, mida ta mõtleb. Vaidlus oli lõppenud. Nii me sinna jäime. Tundidest said päevad, päevadest nädalad. Kapten Zargaret korraldas meie toitlustuse ja hügieenivajadused. Proovisime leida kompromisse, aga varianti, mis sobinuks nii meile kui neile, ei leitud. Sellest toast sai meie kodu. Iga täpp selle laes ja täke ukse peal lihvis end järgmiste pikkade nädalate jooksul meie ajudesse. Videoklipp meie vennaste saatusest ISL Tallinna peal ketras silmade ees üha uuesti ja uuesti. Me olime tuksis. Olime vangid, lihtsalt see pomm ja orhidee andsid meile garantii, et oleme hingavad ja hästi toidetud vangid. Meid hoiti infosulus, aga suutsime teha omad järeldused ja suutsime jõuda veendumusele, et viimase nädala või paar oleme olnud paigale pargitud Rico Rica jaamas, Kerese süsteemis. Miks me siin nii pikalt peatusime või mis Zargaretil meiega plaanis oli, täitis aruteluteemana kõiki meie tegevusetuid päevi, kuni tühipaljas Zargareti nimeteamine mul juba südame pahaks ajas. Hoolimata füüsilisest tegevusetusest olime nõrgad ja loiud. Me ei olnud siiani teada saanud, mis eesmärgiga Tare meid ISL Tallinnaga tegelikult Impeeriumisse saatis. Kuidas igane see esmärk end paljastama pidi, oli see ilmselt seotud laeva endaga, mille me nüüd kaotanud olime. Me olime aga avastanud ühe asjaolu. Ligi aasta ISL Tallinna peal teenimist oli meid kuidagi selle laevaga sidunud. Meie kehad vajasid seda laeva ja nüüd kui sellest nii kaua eemal olime, tundsime jõuetust ja miskit, mis oli nagu isu konkreetse toidu järele ainult et toidu asemel ihkasime naaseda oma laevale. Jevaliir, kes teadis üht-teist ka meditsiinist, oli täheldanud, et laev oligi osaliselt asendadun meie vajaduse toidu järele. Meie metabolism vajas ISL Tallinnat. Ta pakkus, et meil on neli kuni kaheksa kuud, enne kui laevast eemal viibimine meie elujõu lõplikult kustutab. Nüüdseks juba seitse, halvemal juhul kolm kuud. Kapten Jevaliir oli valves ja meie magasime, kui kostus paks bassine kõmakas, mille järel kogu laeva karkass kägises ja resoneeris. Ärkasime kohe üles. Uus kõmakas. Britevi häirekellad käivitusid. Üürgavate kellade saatel kostusid uued plahvatused. Sõdurid hakkasid koridorides ringi tormama. Tuled vilkusid, kaablid pritsisid sädemeid, eemal lahvatas tulekahju. Pommitamine! EML Britev oli lahingus!