Haudusime valmis plaani, mis võimaldas õhkõrna lootuse kibedast olukorrast välja tulla. See oli meeleheitlik üritus, aga muud võimalust me ei näinud. Kapten Jevaliiri abil võis see isegi õnnestuda. Korraldasime rüüsteretke kaotatud territooriumile ja omandasime sealt kolm Kapitoli süstikut. Tõime need tagasi baasi ja kandsime kõik ülekantavad süsteemid - relvad, soomused ja muu - oma tublidelt vanadelt Lennukitelt üle uutele nirudele Opelitele. Lehismets võttis kogu operatsiooni eest vastutuse. Mul oli vanamehesse usku. Kui Kapitoli laevad lõpuks orbiidilt sidejaamale laskumist alustasid, hakkas operatsioon pihta. Panime Opelitele hääled sisse ja põgenesime, kannul tiib omakaitse süstikuid, mille vaprad piloodid meid riskantsel operatsioonil kõhklematult aitama olid nõustunud. Plaan oli saata hädakutsung teistele Kapitoli laevadele ja jätta mulje, et oleme omad, kes vaenlase territooriumile maha jäid. Omakaitse pidi Kapitoli laevade ees taanduma ja meie pääsema teiste seltsis Kapitoli emalaevale orbiidil, mis kandis tiitlit EML Britev. Britev oli üks meie laevadest enne kui Kapitoli selle üle võttis ja me tundsime seda paremini kui nemad. Miski juhtus meie lennu ajal. Omakaitse oli nii agar näitlema enda soovi meid alla lasta, et pidime reaalselt kasutama igat trikki oma varrukas, et mitte saada päriselt ribadeks rebitud. See toimis hästi ja Kapitol ei kõhelnud meile abivägesid saatmast. Aga nad polnud veel kohal ja omakaitse meie kukil andis nii vihaselt tuld, et esoteerik härra Weiss hõikas läbi raadio, et meid on reedetud ja omakaitse on Kapitoliga mestis. Seljataga vihane tuli ja ehtsad Kapitoli süstikud eestpoolt lähenemas - see ei näinud hea välja. Õnneks vedas meie selgeltnägija aimdus teda seekord alt ja kui Kapitoli süstikud kohale jõudsid, pöördus omakaitse põgenema. Olime napilt nende jõhkra rünnaku üle elanud - Weissi ja Lehismetsa Opelid pritsisid juba leeke. Kuid kapten Jevaliir leidis, et usutavust saaks veelgi parandada. Arvutatud manöövriga pööras ta enda trajektoori ristuma ühe põgeneva omakaitse süstikuga ja enne kui see laskeulatusest välja jõudis, vabastas Jevaliir kanderaketid. Põgenev süstik paiskus ribadeks. Ma olin selles samas süstikus. Proua kapteni taga, abipiloodi istmel. Kuitahes palju ma ka ei imetlenud oma kapteni sihikindlust tegemaks KÕIKE, mis vaja, et granteerida missiooni õnnestumine, ei suutnud ma heita enda peast noort pilooti, keda olin enne näinud sellesse süstikusse ronimas. Üks noor slaard, ilmselt siinsamas Tevarilil sündinud, valmis vankumatult oma koduplaneeti kaitsma. Kõik mis ta tegi, oli talle antud käskude täitmine nii hästi kui ta oskas. Sõdur, kes võitles meie poolel. Ja lihtsalt nii otsustasime meie ta tappa. Pettemäng läks läbi. Kui Kapitol oli side likvideerinud, naasime koos ülejäänud süstikutega emalaevale. Neid oli rohkem kui olime arvanud. Britev oli peaaegu piirmahuni täidetud. 600 sõdurit või rohkemgi. Sööstumootorid lükati käima ja emalaev hüppas Tevarili orbiidilt välja. Olime vaenlase tagalas omapead ja me ei teadnud kuidas olla, kuhu minna, kellele raporteerida. Meil polnud läbimõeldud lugu, mida esitada Tevarilile saabumise kohta ja kui meilt küsiti, millisesse frantsiisi kuulusime, jäime mökutama. Ülekuulamisest päästis meid ootamatult välja ilmunud seersant Zepamol. Ta oli slaard, kelle elu olime Tevarili lahingutes päästnud ja kes lubas meile ühel päeval teene tasa teha. Viimane kord, kui teda nägime kandis ta veel Paladini vormi. Saime peagi teada, et ta polnud ainuke korrakaitsja, kes otsustas peale orbiidil toimunud ülevõtmist julmema saatuse vältimiseks Kapitoli ridadesse üle minna. Zepamol juhatas meid laeva baari, kus tungles melu, mille keskel me vähem silma torkasime. Kui omapead jäime, võtsime klaasid laguuni ja istusime laua äärde, et järgmine samm paika panna. Ma ei suutnud mõelda. Võib-olla hakkan vanaks jääma, võib-olla on asi milleski muus, aga ma ei suutnud maha raputada ahastust, mida kogesid just praegu sellel hetkel need viimased paar tuhat Tevarili elanikku, üksinda pealetungivate kestikute keskel. Viimased ellujääjad viie miljoni populatsiooniga planeedist. Noor slaard, kes oli meid vapralt aidanud ja keda tänasime selle eest surmaga. Kogu elu olen täinud missioone hinnale tähelepanu pööramata. Nagu kapten Jevaliir. Pöördusin kapteni poole: "Me pidime seda tegema, eks? Me võitleme siin Taru ja oma kodu eest. Ükski hind pole nende eest liiga kõrge. Me tegime, mis me pidime. Eks?"
"Tare eest?" torkas vana Lehismets vahele, enne kui kapten vastata jõudis, "Misasja me siin Tare eest teeme? Pirukaid müüme Tare päästmiseks või??"
"...TASA!", käskis Weiss oma veidra habeme tagant, "Arutate siin Tare ja kes teab mida, nagu oleksite omas kodus." Üks pilves iminene koperdas meie laua vastu, vabandas ja taarus minema. "Valige oma sõnu," jätkas Weiss, "me ei tea, kes kuulab."
"Ma saan aru, mida Sa mõtled," lausus kapten Jevaliir mulle mõtlikult, "aga seda arutelu võime pidada millalgi hiljem". Jevaliiril oli mõistagi õigus. Meie missioon oli pooleli. Kahtlusteks polnud ruumi. Et saada paremat ülevaadet laeval toimuvast, hargnesime laiali ja proovisime sotsialiseeruda. Olukord meeskonna seas oli kõike muud kui rahulik. Laeva kapten sekretär Zargaret koos kusagil teisel Kapitoli kandelaeval viibiva sekretär Sailoniga olid kogu ülevõtmise planeerinud ja täide viinud, aga suur osa meeskonnast pidas seda liiga riskantseks. Mitte tingimata valeks, aga liiga suureks võimaluseks vahele jääda. Mis motiividesse puutub, siis näis, et asi oli tõepoolest rahas ja ainult rahas. Zargaret ja Sailon olid lummatud krediitidest, mida Paladinidel haavatavasse seisundisse jäetud Poseidon ja meie ISL Tallinn Kapitolile sisse tuua võisid.
Lõpuks korjas Lehismets üles vihje ja kutsus meid uuesti kokku. Ma teadsin, et vanamees on missioonijuhina asjalik. Ta käskis meil järele tulla ja enesekindlatena paista. Läksime tema järel läbi baari tagaukse kööki. Kokk proovis meid välja visata, aga Lehismets maksis ta kinni. Läksime läbi köögi külmkambrisse ja meie ees avanes rahutukstegev pilt: paiste pekstud sinise näoga naisterahvas ja üks koletu blörr, kes talle oma raskete kombitsatega lajatas. "Stop!" käskis Lehismets. Elajas pööras meie poole. Kuus rohelist kombitsat, poole meetrine silm ja selle all haigutav kihvaline suu, päratu skafandrikupli alla peidetud. Nii hirmutavad kui blörrid ka polnud, oli neil nõrkus - hapnik, mida kõik teised suured kosmoserahvad vajasid, oli blörridele mürk. Lahing ega isegi surm, aga blörre ei heidutanud. Tema tohutult suult paistis irve ja siis hakkas ta lähenema. "Tuleb! Tuld!" karjus kapten Jevaliir. Andsin elaja suunas püstolist tuld. Nii Jevaliir kui Weiss rebisid püstolilaskudega olendilt lihatükke, kuid see ei peatanud teda. Endine poksimeister Lehismets nägi aga võimalust. Ta astus kiire sammu lähemale, tegi vanakooli poksiringist pärit sukelduspõike, raius ühte kätte haaratud noaga blörri jämedasse kombitsasse ja lükkas teise raske tera otse läbi peletise kaitsekupli. Hapnik visises blörri kuplisse. Koletisliku tulnuka keha paisus suureks nagu õhupall ja järgmisel hetkel plahvatas ribadeks, pursates meid kõiki täis valget seemnevedelikku. Blörridel on omapärane viis paljunemiseks. Piinatud ja läbi pekstud naisterahvas oli orhidee, kes juhtis vastuseisu praegusele laeva kaptenile. Olime ta päästnud ja teeninud sellega silmapilkselt paarsada laeval viibivast sõdurist. Me pidime tegutsema kiiresti, enne kui hoiatus mässust laevakaptenini jõuab. Orhidee nimega Hippophae oli liiga kehvas seisundis, et plaani tegemisest osa võtta, aga tema parem käsi, slaard nimega Zulok, oli asjalik. Zulok alustas sõdurite koondamist ja rünnakut Zargaretile lojaalsete käte vastu samal ajal kui meie hiilisime tagakäikudest kapteni enda ruumide poole. Kui oime kapteni sektorisse kohale jõudnud, käivitasime invasioonihäire, mis lukustas meid koos sekretär Zargaretiga samasse sektorisse. Meil on umbes pool tundi enne kui tema insenerid häire üle kirjutavad, et Zargareti ruum sektorist üles leida ja ta kahjutuks teha.