See ei olnud lõpp, mida silmas pidasin, kui kaksümmend viis aastat tagasi Akadeemiasse astusin. Mitte, et ma kardaks surma. Sündida kingadesse, mis saatus mulle andis ja elada eani, kus peeglist vaatab vastu keegi kortsuline proua, on rohkem õnne kui sai osaks kellele tahes minu lapsepõlvest. Surm ei kohuta mind enam ammu. Ma lihtsalt arvasin, et kui ta tuleb, võitlen parasjagu kodumaa eest. Mitte võõrastele kuuluvas koloonias, millest keegi kodus kuulnudki pole, asjaosalisena konfliktis, mida juhivad suurkorporatsioonide ärihuvid.
Vähemalt ei ole ma üksi. Selle eest olen tänulik. Minuga on Marten. Filoloog, keeleteadlane ja pensionär. Vanamehe kohta on neetult visa. Ta on maininud, et tegeles nooruses poksiga. Olles näinud seda penskarit rohkem kui ühel korral nooremaid võitlejaid ootamatu löögiga oimetuks paugutamas, võin vaid aimata, milliseid hoope võis härra jagada nooruspõlves. Samuti on meiega Romet. Romet on kõhe. Samas pean tunnistama, et kuigi tema asjatamine jõududega, mida teadus ei seleta, võib olla ebaloomulik, teame me kõik, et ilma poleks me nii kaugele jõudnud. Ja kolmandaks on Jhonda - selle operatasiooni hing ja süda. Motivatsioon, mis on mind juhtinud alates esimesest lahingust väljaspool treeninglaagrit. Elav legend meie armees. Kapten, kes toob kätte võidu, olgu hind milline tahes. Mis iganes on minu kahetsused, mul on au seista surmaga silmitsi külg-külje kõrval kapten Jhonda Jevaliiriga.
Meeskond oli suurem, aga meie olime need, kes maha jäid. Nüüd oleme omapead. Me võime siit veel välja tulla, aga see pole miski, millele panustada. Pehme viis olukorra väljendamiseks oleks öelda, et šansid on meie vastu.
Olime salastatud sisuga missioonil, maskeerituna pagariärinikeks. Meie tegelikku eesmärki polnud veel paljastatud. Korjasime üles hädakutsungi Tevarili kolooniast. Paladinid vajasid abi elanikkonna evakueerimisel. Olime võimudega varasemast ajast pahuksis, kuid otsustasime siiski appi minna. Kutsungile vastanuid oli teisigi. Nägime orbiidil mitmeid uhkeid kandelaevu. Enamus neist kandsid AS Kapitoli märke.
Detailid kaose vallandanud sündmuste kohta olid segased. Noor koloonia oli laienemise käigus sattunud peale eelmiste asunike jäetud kaitsemehhanismidele. Kes need elanikud olid või mis neist sai, polnud Impeeriumile teada. Nende küberneetiliselt arendatud sõdurid tärkasid aga hordidena elule ja hakkasid kolooniast teerullina üle sõitma. Need sõdurid – kestikud – olid elavad fossiilid, keda hoidis elus vaid elektroonika, mis õigesti sihitud lasuga kergesti purunes. Neid oli neetult palju.
Olime parasjagu neljakesi all andmas abi järjekordse langeva linna evakueerimisel, kui Kapitoli kandelaevad üleval vaenulikeks pöördusid ja teised alused üle võtsid. Me ei tea, kuidas õnnestus neil veretult enda valdusesse saada operatsiooni juhtinud Paladinide ISL Poseidon. Marten võttis vastutuse ja andis käsu meie omadel mitte ülekaaluka väe vastu relva tõsta. Ei möödunud kaua, kui kodulaevaga ühenduse kaotasime.
Seejärel alustati orbiidilt koloonia pommitamist. Kestikute vastu võitlust juhtinud punktid tambiti rusudeks. Kapitol ei piirdunud pommidega. Evakueeritud päästekapslid tulistati laengutena vastupanupesadesse. Pommitamine näis lõputu. Mürisevad tulekõmakad katsid silmapiiri. Kui see viimaks lakkas, Tevarili kolooniat enam ei olnud.
Ma ei tea, mis oli Kapitoli motivatsioon. Mis ajendas neid niigi hukkuvat kolooniat tulega üle kallama. Miks otsustasid nad eluspommidena hukata juba pääsenud tsiviilid. Kas võis tõesti olla, et ainuüksi tulu kaaperdatud laevade müügist ja vajadus tunnistajad vaigistada oli neile piisav põhjus genotsiidiks?
Läbi sihikindla tegutsemise õnnestus meil vähem kui päev peale pommitamist side uuesti üles saada. See omakorda võimaldas viimse käputäie ellujääjate organiseerumise. Aktiveerunud sideühendus tõmbas aga lahkuvate Kapitoli laevade tähelepanu. Nägime radaritelt kibedat tõde. Nad tulevad tagasi, et alustatu lõpule viia.